13. septembril käisid 7. klassi õpilased Seljamäel kaardi lugemist ja kompassi kasutamist harjutamas. Ilm soosis matkamist, pärastlõunaks tõstis päike temperatuuri 24 kraadini. 5,2 kilomeetrine retk Piibe silla juurest Rakvere maanteele mööda jääaja lõpul tekkinud seljaku harja oli uusi teadmisi pakkuv. Enamikule õpilastele oli üllatuseks, et sellised pinnavormid üldse olemas on. Eestimaa tavapärane maastik, kus igapäevaselt jalgsi liigutakse, tundub ju tasasena. „Metsik” loodus pakkus katsumusi põdrakärbeste rünnaku näol, aga sellegagi saadi hakkama. Muistendi järgi olevat Seljamägi tekkinud Kalevipoja mantlihõlma augu kaudu mahapudenenud liivast, kui ta seda Väinjärvest Pihkvasse viis. Kuna liiva pudenes mõnes kohas rohkem, mõnes vähem, on Seljamägi „katkine“. Ühes sellises kohas, kus mägi soopinnani tasandus, tekkis väike eksimine, aga kompassid aitasid õigele rajale tagasi. Oosi ehk vallseljaku harjal oli ohtralt kuuseriisikaid, puravikke ja isegi metsšampinjone. Tuule poolt maha heidetud vägevate puude juurte all sai näha kunagise jääsulavete jõe poolt kantud suuri munakaid, kruusa ja liiva. Põdrad olid raja ääres ära söönud noorte haabade ladvad. Matka lõpuossa planeeritud Edru Kaanjärve ääres oleva õõtsiku vaatamine jääb järgmiseks õppekäiguks, sest peaaegu kaks tundi matkamist õõtsuval pinnasel oli jalgadest jõu võtnud.
Geograafia õpetaja Katrin
